Elle-Mari Talivee, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur, PhD
Click here to read in English
Covid-19 on sundinud olema paiksem, seepärast tahtsin väga teha suvel väikese reisi vähemalt üpriski ohutus „Balti mullis“. Ma ei olnud kunagi käinud Leedus Nemunase deltas, kus suurjõgi voolab Kura lahte. Lahe sulgeb vibukaarena Kura säär, mis algab Leedus ja lõpeb Kaliningradi oblastis. Linnuretkeks ei ole juuli teine pool eriti produktiivne. Niisiis oli tegemist pigem luureekspeditsiooniga: Leedu ja Läti linnujaamu vaatama mõttega kunagi rände- ja rõngastushooajal tagasi tulla.
Nemunase delta on kahtlemata rändlindude kuningriik. Maigu sellest, mis võib seal toimuda kevadel ja sügisel, saab suhu juuliski. Kevadel ujutab suurvesi jõeluhad üle ja küladest saavad saared. Suvel saab harujõgedel aga laevukesega sõita ning sanglepad seisavad kaldal nagu mangroovid. Vees seisavad hall- ja hõbehaigrud, sulistavad laugud ja taidad ning lugematud pardipered, okstel istuvad kormoranid. Heinamaadel ehmatab mööduja hetkeks sookurgi ning hanesid. Igasse majapidamisse kuulub valge-toonekure pesa. Loorkullid heljuvad nagu tuulelohed. Kuldnokad kogunesid põldudel. Infotahvlitelt saab teada, keda kõike näeks siin kevadel. Sügis on aga parim aeg pisikeste rändurite kohtamiseks. 1929. aastal Ventė neemel avatud linnujaamas[1] (hiljuti renoveeritud jaamas on nüüd ka muuseum) võib südasuvelgi näha maailma suurimat linnupüünist – hiilaslikku Helgolandi tüüpi rüsa, mille abil saavad igal aastal rõnga jalga tuhanded linnud ja nahkhiired. Linde püüti suveuniselt juuliski. Vähemalt Leedus näis pääsukestega kõik hästi olevat: linnujaama räästaalune oli kenasti suitsu- ja räästapääsukeste pesi täis ehitatud.
Seisin Ventė pisikese majaka tornis ja igatsesin tiibu endalegi: üle Kura lahe, ent teispool piiri Kaliningradi oblastis asub maailma vanim linnujaam Vogelwarte Rossitten, mis praegu kannab nime Rõbatši.[2] 1901. aastal asutas selle Saksa ornitoloog Johannes Thienemann. Koroona-maailmas sinna igatahes ei saa.
Nida poolsaare Leedu poolel Neringas asub samuti linnujaam, kus linde püütakse sügisel.[3] Palangast kohe üle piiri Lätis asub aga 1966. aastal avatud Pape linnujaam.[4] Papes kasutati algul loorvõrke, siis saadi Rõbatšist kingiks püünis ning praegu pannakse sügisel üles Helgolandi tüüpi rüsa. Papes olid bioloogiaüliõpilased juba loorvõrkude juures valves. Nagu mujal, püütakse siingi lisaks rändlindudele nahkhiiri.
Puhkajana tahaksin nentida, et kõik nimetatud sihtmärgid on ideaalsed ka suvitajale: ehkki linde näeb suvel vähem, saab ujuda nii meres, Kura lahes kui ka Nemunase deltas, ning vähemalt korraks võib laenata linnusilma: nimelt üles Nida poolsaare kuni 60 meetri kõrgustele liivaluidetele ronides. Kunagi suvitas Nidas Thomas Mann.
Uuesti põhja kodu poole rändama hakates – vastu juba tasahilju lõunamaale mõtlevatele rändlindudele – võib nentida, et Läänemere rannikut pidi rändavad värvulised ja nahkhiired, kes Eestis Kabli linnujaamas ei saa omale jalga rõngast kirjaga ESTONIA MATSALU, võivad valida lõuna poole jõudes näiteks Pape, Neringa, Rõbatši ja muidugi Ventė vahel.
[1] Ventė Cape ornithological station.
[2] Biological Station Rybachy.
