Elle-Mari Talivee, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur, PhD
Selle aasta volbriööl võtsin esimest korda osa kodanikuteaduse (e harrastusteaduse) projektist, mis loendab Eestis aasta linnuks valitud metskurvitsaid ehk neppe. Loendust teha on kerge: metskurvitsa isaslinnud lendavad iseloomulikult krooksudes otsejoones üle lagendike või metsasihtide ning loendajal tuleb lennud kindlaksmääratud ajaperioodil lihtsalt kokku lugeda. Mu ema maja asub metsade keskel väikesel niidul ning metskurvitsate lennud ja häälitsused on seal alati olnud kevadiste lõkkeõhtute osa. Saime üles märkida 15 kurvitsalendu, enne kui linnud taeva sel ööl nõidadele jätsid.
Mõni päev varem olin märganud teadet teise, metskurvitsale välimuselt sarnase, aga väga haruldase kahlaja naasmise kohta Eestisse. 26. aprillil jõudis Ghanast koju tagasi rohunepp Tuljak (nime on ta saanud mitte hästituntud rahvatantsu, vaid niisama hea kommisordi järgi). Tuljak kannab seljas saatjat ja kaardilt sai vaadata tema 20-päevaga kaetud 7000 kilomeetrit pikkust koduteed. Tuljaku-isand tegi teel mõned peatused, ühe pikema Türgis ning mõned lühemad Rumeenias, Ukrainas ja Leedus. Kotkaklubi kaardirakenduselt on võimalik jälgida mitmete GPS-saatjatega rändlindude teekondi: seal on must-toonekurgi, sookurgi ja mitmeid kotkaliike. Rändlinnud rändavad sageli öösiti ja paratamatult pidin mõtlema, mida Tuljak või teised koju tulnud kaugrändurid võisid arvata sõjatulede kohta, kui Venemaa pommitab Ukrainat.
Need linnud jõudsid kodumaale vigastamatult. Genotsiid, mida Venemaa Ukrainas teostab (ja mis iga päevaga õnneks aina enam läbi kukub) on mõjunud hävitavalt ka keskkonnale ja looduslikule mitmekesisusele. Kui Venemaa 2014. aastal Donbassis sõda alustas, tõi see kaasa metsatulekahjud. Aasovi mere ääres asuv 2009. aastal asutatud ja mitmeid haruldasi veelinde kaitsev Meotõda rahvuspark on relvakonfliktides pikalt kannatanud. Selle aasta märtsis süütasid lahingud Hersoni lähedal Musta mere biosfääri kaitsealal loomade ja lindude elupaiku. Need on vaid mõned näited.
Üks sõjaajakirjanik kirjutas mais 2022:
„Kui rindele lähemale jõudsime, hakkasime vingerdama mööda auklikke teid. Dima ütles, et just praegu käib äge lahing. Takerdume kahe meie ees paterdava faasani taha. „Nad on täiesti kurdid,“ ütles ta. „Pommitamine on nende trummikiled purustanud. Me võime terve päeva siin hõikuda, aga need siin ei kuule midagi.“[1]
Kirjeldatud kogemus tõi mulle meelde lindude kirjeldused Esimesest maailmasõjast, mille on raamatukaante vahele kogunud šoti ornitoloog Hugh Gladstone pealkirja all Birds and the War („Sõda ja linnud“, 1919). Gladstone otsis uudiseid ja märkusi lindude käitumise kohta sõjas: mõned neist räägivad õhuhäirete ja pommide tagajärjel kurdistunud tiivulistest, surnud kanepilindudest, kelle trummikiled olid purud, aga ka neist, kes harjusid kahuritulega ja kasutasid ära eikellegimaa ebanormaalset putukaterohkust, pesitsedes mürsukestades. Mõned linnud leidsid vana asemel uue pesapaiga: „Pääsukesed lendasid ümber varemekuhjade, mis olid jäänukid nende endisest kodudest, ning kulus päevi, enne kui nad olukorraga leppisid ja tegid endale pesa purustatud müüride vastu püstitatud sõjaväerajatistesse.“ (Lk 116–117).
Sellised linnuvaatlused kirjadest, mälestustest ja ajalehtedest on otsekui kurb kodanikuteaduse vorm. Raamat tsiteerib šoti minööri, kes hiljem Läänerindel hukkus: „Kui linde poleks, misuke põrgu see kõik oleks! Vaatan, kuidas nad laulavad, ja liigutusest kerkib mulle klomp kurku.“
(Lk 134).
Sõja-Twitteris on jagatud lugusid Harkivi ökopargi lõvide ja Feldmani ökopargi loomaaia tapiiride evakueerimisest.[2] Vaprad ukrainlased mõtlevad ka oma lemmiklindudele, Aafrikast naasvatele valge-toonekurgedele, kes tulid koju sõja ajal ja hakkasid purukspommitatud katustele pesi ehitama. Olen märganud ettepanekuid ehitada neile pesade jaoks aluseid või aidata linde kunstlike pesade paigaldamisega.[3] Linnud näivad kandvat sõjas lootust.[4]
Eesti Pank annab peagi välja Ukrainale ja vabadusele pühendatud 2-eurose mündi, mille kujundas Eesti Kunstiakadeemias õppiv noor Ukraina sõjapõgenik Darja Titova. Kunstnik on õrnuse sümbolina mündil kujutanud tütarlast, kes kaitseb oma pihkude vahel pisikest lindu. Isegi sõjas.
[1] David Patrikarakos, Inside the battle on the Eastern Front. UnHerd, May 9, 2022.
[2] Kellianne Matthews, Discover the Heroic Animal Evacuations from Zoos in Ukraine. April 7, 2022.
[3] White storks return home to dangerous conditions. How can we help them? Nature Reserve Fund of Ukraine.
[4] Oleksandr Ruchko, Country diary: To Ukrainians, the storks’ return is a glimmer of hope. Guardian, April 14, 2022.
